Roland Karo: HUMA sügiskooli avastamas
24.–25. novembril toimus Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsikeskuses HUMA (ehk humanitaarteaduste magistrikooli) sügiskool. Tegemist on tudengikonverentsiga, mis on mitme meie valdkonna eriala magistriastme üliõpilastel seotud kraaditöö eelkaitsmisega ja mis moodustab ühe osa valdkonna magistrikooli projektist. Kuna selle projektiga liitus usuteaduskond alles hiljuti, oli konverents minu jaoks hea võimalus end täpsemalt kurssi viia, millega tegu ning kas soovitada sellest – olgu siis ettekandja, kuulaja või moderaatorina – osa võtta ka meie instituudi tudengitel.
Saabudes hommikusele tervituskohvile konverentsikeskuse fuajees, olin kohe meeldivalt üllatunud, leides eest nii meie magistri- kui ka bakalaureusetudengeid. Samuti oli tore, et kui avapäeva jooksul nendega kuulatud ettekannete üle mõtteid vahetasin, sai selgeks, et konverentsile kulutatud aeg ei olnud kaugeltki mahavisatud. Kuuldu oli inspireeriv ja pean tunnistama, et olin tõepoolest vaimustuses mitme noore ettekandja suurepärasest esitlusoskusest ning võimest oma väga erinevatelt erialadelt pärinevaid teadmisi täpselt, selgelt ja kiiresti sõnastada (tegelikult just selle harjutamine ongi konverentsi eesmärk – kuna ka lõputöö kaitsmisel on ajaraam väga rangelt paigas).
Kui natuke kuuldust muljeid vahendada, siis esimesest ettekandepaneelist jäi mulle eredalt meelde kaks teineteisest totaalselt erinevat ettekannet. Hildegard Reimann tutvustas oma magistriprojekti, mille raames koolitab inimesi linnakeskkonna elustikku märkama. Huvitaval kombel oli ta koolituse jaoks valinud Lasnamäe. Võiks ju küsida, mida on Lasnamäel pistmist loodusega. Aga ettekandest selgus, et on ikka küll, ja tegelikult igal sammul. Kui räägitakse loodusesse minekust, siis enamasti kujutleme üksikut paika metsas või rabas. Ent elurikkus avaneb omal viisil ka Lasnamäel. Sageli on selle märkamiseks vaja kogenud matkajuhti.
Kohe järgnevalt pidas ettekande zooarheoloogiat õppiv Sander Nuut. Tema teemaks on Eesti vanematest inimasustuse paikadest leitud koerte luustikud. Pealkiri oli sõnastatud sihilikult intrigeerivalt: „Kuidas rekonstrueerida kolme arheoloogilise koera elu?“ Kui küsida, millega täpsemalt tegu, siis mida saab öelda väga vanade koeraskelettide põhjal nende koerte elu kohta? Minu jaoks ehk üllatavaim tulemus Sandri uurimusest oli, et ühe Haapsalust leitud koera luude analüüsi teel saadi teada, et suure osa koera toidusedelist moodustas kala. Muidugi, kui järele mõelda, siis makes sense. Loomulikult söövad inimesed mereäärses piirkonnas palju mereande ja koerad saavad oma toiduse sellest, mis inimestest üle jääb. Ent ikkagi tundub väljend „kalatoiduline koer“ üllatavana!
Päeva teise poole ettekannetest mainiksin ehk usuteaduskonnast kõrvaleriala võtvat klassikalist filoloogi Kristiina Kaske, kes kõneles värssoratsioonidest TÜ raamatukogus säilitatavate varaseimate trükiste näitel. Tegemist oli ses mõttes väga huvitava ettekandega, et Kristiina põimis meisterlikult oratsioonide sügavalt teoloogilise allteksti ja oma filoloogilise kompetentsi. Ettekandele järgnenud viljakas diskussioon erinevate erialade õppejõudude ja tudengite osavõtul illustreerib kenasti HUMA sügiskooli üht suurimat väärtust: lõpetada kavatsevad üliõpilased saavad teaduskonverentsil esinemise kogemuse ning laia spektriga tagasiside oma ideedele. Kuna konverents toimub novembris, jätab see kevadel lõpetada soovijale piisavalt aega kraaditöös soovitatud parandusi teha.
Neil, kes konverentsil pikema ettekandega esineda ei soovi, on võimalus oma kraadiprojekti põhiteese tutvustada ettekannetele järgneval posterisessioonil. Tegemist on ka rahvusvaheliste teaduskonverentside puhul tavalise formaadiga, kus käsilolevast projektist tehakse mõjusa kujundusega lühikokkuvõte, mida autor siis vastava sessiooni ajal lühidalt tutvustab.
Esimese konverentsipäeva lõpetas vestlusõhtu teemal „Loomingust kriiside ajal“ kirjanik Mehis Heinsaare, kunstnik Kristi Kongi ja psühholoog Andero Uusbergi osalusel. Ka see oli mõeldud toetama üliõpilasi nende teel magistrikraadi poole, sest teame ju kõik, kui keerukas on praegusel pingeterohkel ajal uurimistööle keskenduda.
Lühidalt: minu esimene kogemus HUMA sügiskoolist oli äärmiselt positiivne. Arvan, et järgnevatel aastatel tuleks sellel osalemine muuta tungivalt soovituslikuks eriti neile magistrantidele, kes plaanivad õpinguid jätkata doktorantuuris. Mõistlik oleks asjale läheneda nii, et esimesel õpinguaastal osalen konverentsil kuulajana, teisel pean aga juba ise ettekande või modereerin mõnd arutelupaneeli. Üritusel osalemise kaudu saab üsna hea ettekujutuse, kuidas elu akadeemilise maailma juurde lahutamatult kuuluvail konverentsidel käib. Eriti kasulik on aga kogemus sellest, kuidas mahutada oma ideed 15+15 formaati (15 minutit oma ideede tutvustamiseks ja 15 minutit küsimusteks-vastusteks). Külastan konverentsi kindlasti ka tuleval aastal ja soovitan soojalt ka meie magistrantidel seal ettekandega oma tiibade kandvust testida. Vivat academia!
Roland Karo on usuteaduskonna juhataja ja süstemaatilise usuteaduse lektor.
30. november 2022